Mirjami suvemeenutused Prantsusmaalt 16. märts 2016

Veetsin 2015. aasta suve juunikuu algusest septembri lõpuni Prantsusmaal Bretagne piirkonnas. Minu kodu- ja tegevuste keskseks kohaks oli Paimpont metsas asuv bioloogiajaam, mis on Rennes´i ülikooli uurimiskeskus. Bioloogiajaamas töötab umbkaudu 40 inimest ning peamised uurimisaladeks on etoloogia ning ökoloogia.

Meid, vabatahtlikke, oli 6: eestlanna (mina, Mirjam), itaallanna (Marta), kreeklanna (Antiopi), 2 prantslannat (Marine ja Melissa) ning prantslane (Baptiste). See tähendas küllatki huvitavatat kooslust: Marta on arukas bioloog, kes sai kõigiga väga hästi läbi; Marine asjalik neiu, kes oli õppinud põllumajanduskõrgkoolis; Baptiste on ökoloogia haridusega nagu mina; Melissast ma palju ei tea, sest tema inglise keelt väga ei rääkinud ja Antit juba ühe lausega ei kirjelda.

Pildil (vasakult) Mirjam koos kreeklanna Antiopi ja itaallanna Martaga, kes olid samuti biloogiajaama rahvusvahelised vabatahtlikud. (Foto: M. Pullerits)

Tööülesanded jagunesid kaheks: füüsiline töö, misjuures õppisime kasutama tööriistu ning bioloogiaga seotud projektid nagu elupaikade inventuur ja rohealade majandamisplaan. Igal ülesandel oli eraldi juhendajad, kes meid küll palju abistasid, kuid üldiselt korraldasime oma tööd ise. Oli võimalus tegeleda sellega, mis rohkem huvi pakkus, kuid kahjuks tähendas see vabadus ka seda, et mõnel päeval ei osanudki midagi kas oskuste või huvi puudumise tõttu teha. Alguses võtsime ette pigem lihtsamat laadi tööd, mida saime väljas teha ja samal ajal üksteist tundma õppida. Nii rekonstrueerisime ürdispiraali, värvisime üht katusekambrit ja ehitasime oma tubadesse riiulid.

2014. aasta vabatahtlike poolt rajatud ürdispiraal enne (vasakul) ja pärast korrastamist (paremal). (Foto: M. Pullerits)

Vahepeal sai Lõuna-Prantsusmaale sõidetud, et võtta osa kõikidele Prantsusmaale saabunud EVT vabatahtlikele korraldatud seminarist. See aeg ühes kenas väikses basseiniga hotellis oli väga huvitav ja õpetlik.

Tegelikult oli sellest Prantusmaal veedetud ajast vaba aeg isegi suurema kaaluga. Prantslased võtavad ka tööd suhteliselt rahulikult. Lõunapausid olid omamoodi kultuurinähtus, kus töötajad pooleteist tundi sõid ja suhtlesid. Töö lõpetasime kell pool viis, nii jäi aega kohalikel matkaradadel käia, mängida sportmänge, vaadata filme või niisama meie väikeses köögis juttu ajada ja süüa teha. Nädalavahetustel oli võimalus veidi kaugemale, näiteks mere äärde või lähimasse suuremasse linna Rennesesse väljasõite teha. Augustis oli lausa kaks nädalat puhkust, mil meie, Euroopa vabatahtlikud, käisime muuhulgas kõik Pariisis ära.

Ümbruskonna matkarajad pakkusid vabal ajal palju kosutust. (Foto: M. Pullerits)

Minule isiklikult oli millegipärast viimane kuu, september, kõige rõõmsam. Nautisin, et päike ikka veel soojalt paistis ja selleks ajaks olin endale ratta kasutada saanud. Paik sai järjest tuttavamaks ja armsamaks. Ka töö, mida tegin oli huvitavam. Septembris saime näiteks kahe päeva jooksul metallitööd proovida: lõikasime plasmalõikuriga metallist siluetid, mis nüüd jaama ümbrust ehivad ning proovisime ka keevitamist. Võtsin ette jaama ümbruse rohealade majandamisplaani koostamise. Kõigepealt sain väljas päikse käes olla ja ala kaarti joonistada ning samas nägin oravaid tegutsemas. Seejärel jagasin majade ümber olevad alad viide tsooni vastavalt nende kasutusele ja majandamisele. Lõpuks tegime soovitusi, kuidas jaama ümbruse bioloogilist mitmekesisust suurendada: näiteks niites mõnes kohas harvemini ja istutades teatud kohtadesse taimi, mis meeldivad mesilastele ja liblikatele.

Lõpuks oli päris kurb lahkuda, kuid kogemused jäävad alles ja uued seiklused ootavad. Kindlasti oli see üks põnevamaid suvesid minu elus ning saabuval suvel on jälle ühel Eesti noorel võimalus seal tegutseda. Vabatahtlikku tööd Paimpont bioloogiajaamas soovitan inimesele, kellele meeldib olla looduses linnakärast eemal, kuid samas meeldib palju inimestega suhelda hoolimata sellest, et prantslaste inglise keele oskus ei ole üldjuhul suurepärane. Vaja on ka sisemist motivatsiooni ja ettevõtlikkust, sest peale selle, et vabatahtlik töötab antud juhul biolooogiajaama heaks, on see talle endale hea võimalus ennast mitmekülgselt arendada.

________________________________________________________________________

Oma suvemuljeid jagas Mirjam Pullerits, kes veetis kolm kuud Lääne-Prantsusmaal Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) programmi raames. EVT projekte rahastab Euroopa Komisjon Erasmus+ programmi vahenditest.


Värsket 

  • Karl on koduteel 14. märts 2017

    Rõõmsad uudised Aafrikast: pesakaamera ja talgupaikade kaudu paljudele armsaks saanud must-toonekurg Karl on oma punase noka põhjapoole keeranud ning rändab mööda Niiluse orgu meie poole. Pikk teekond on veel ees, kuid soodsate olude korral saame tema elu-olule pesas kaasa elada juba mõne nädala pärast. Loe edasi

  • Uuring: looduskaitse talgutel osalemine laiendab silmaringi ning annab hea enesetunde 3. märts 2017

    Eestimaa Looduse Fond (ELF) avaldas värske uuringu “Looduskaitses vabatahtlikuna osalemine ja selle loodushariduslik mõju”, mis näitab veenvalt, et liikide ja koosluste kõrval võidavad looduskaitse talgutest ka vabatahtlikud ise. 96% osalejatest õpib talgutelt midagi uut ning pea kõik osalejad saavad positiivseid emotsioone ja hea enesetunde.
    Loe edasi