Vabatahtlik Kaia: naeratus töötab igas keeles! 21. veebruar 2017

Juba mitu aastat on ELF Eesti noortele pakkunud võimalust veeta oma suvi Prantsusmaal vabatahtlikku tööd tehes. Siinkohal vaatame tagasi 2016. aastasse ning toome teieni Kaia Koolmeistri loo, kes veetis 4,5 kuud ühes Prantsusmaa bioloogiajaamas.
Veetsin 2016. aasta suve ja pool sügist Prantsusmaa maagilises piirkonnas Bretagne’s. Tegutsesin vabatahtlikuna Paimpont bioloogiajaamas, mis on Rennes’i 1. ülikooli filiaal. Minu rühm koosnes viiest vabatahtlikust, kes kõik olid erinevad, aga just igaühe eripära ja iseloom andis meeskonda selle vajaliku panuse. Me olime nagu ühe pusle erinevad tükid, kes kokku andsid terviku. Majandustudeng Nicola Itaaliast süstis meisse positiivsust oma pideva tantsimisega, bioloogiaharidusega prantslanna Eve-Marine oli vaikseim rühmas, aga ajapikku paljastas oma omapärase huumorisoone, graafiline disainer Tristan Prantsusmaalt, kes võiks vabalt stand-up koomik olla, kuldsete kätega automehaanikust prantslane Morgan, kes on abivalmiduse etalon. Viiendaks olin mina, Kaia, loodusturismi õppinud tulevane retkejuht, keda tunti tihti üle bioloogiajaama kostva valju naeru järgi.

Prantslane Tristan Mona Lisat tegemas ja Kaia raami hoidmas.

Teenistus seisnes peamiselt bioloogiajaama ümbruse korras hoidmises ja oktoobri alguses toimunud Rennes’i teadusfestivaliks ettevalmistamises. Värvisime pesuruumi, puhastasime käsipuid vanast värvist, lõikasime oksi ja taimi, segasime tsementi, nühkisime pinke liivapaberiga siledamaks. Palju oli ka teoreetilist tööd ja nö brainstormingut. Üks suurim töö, mille sel aastal tegime, oli Châtenay tiigi ümber asuva loodusraja uuendamine. Nimelt olid 2014. aasta vabatahtlikud loodusraja infotahvlid teinud, aga need olid juba vanad ja kulunud. Koostasime uued tekstid, uuendasime infotahvlite kujundust, tegime vastupidavamad postid ja raamid. Minu lemmikuteks kujunesid igasugused füüsilised tööd – käruga raske tsemendisegu laialivedu, oksade lõikamine ja vedamine.

Kaia ja Itaalia vabatahtliku Nicola kätetöö: loodusraja tarbeks pürograveerisid vabatahtlikud loomajäljed puidule.

Harjusin ruttu prantslaste tööd mitte liiga tõsiselt võtva elustiiliga. Kohvipausid olid au sees ja lõunapaus oli kaks tundi, mille jooksul jõudis ka silma looja lasta. Juhendamine oli pigem suunav ning meie juhendajad soovisid, et me ise võtaks initsiatiivi ja korraldaks oma töötegemist. Selleks oli meil pikk tööde nimekiri olemas ja põhiliselt majandasimegi end ise. Kui oli instrueerimist tarvis, siis saime juhendajatelt alati nõu ja jõuga abi. Juhendajad olid lihtsalt fantastilised – üdini põhjalik ja detailidesse laskuv Regis, kelle saavutusi imetlesime ja seadsime endile eesmärgiks. Sakslasest meistrimees Christoph, kellelt saime juhiseid füüsiliste tööde juures ja kelle sarkasmist mul kunagi küllalt ei saanud.

Muuseas valmistasid vabatahtlikud ka linnumaju. Äsjavalminud tulemused paigutati ajutiselt ürdispiraalile väljanäituseks. Ürdispiraali rajasid paar aastat tagasi bioloogiajaamas olnud vabatahtlikud.

Nädalavahetustel reisisime Bretagne poolsaarel ringi, käisime festivalidel, lähimates linnades, kajakkidega sõitmas. Kui alguses tundus kuidagi muserdav bioloogiajaama nädalavahetuseks jääda, siis ajapikku sai koht nii armsaks, et veetsime ka mõnusaid nädalalõppe kohapeal. Väga meeleolukas oli ka juunikuus Lõuna-Prantsusmaal toimunud vabatahtlike saabumise koolitus. Samuti osutusin õnnelikuks valituks, kes sai septembrikuus Pariisis toimuvale vabatahtlike konverentsile minna. Veetsin väga meeleoluka pika nädalavahetuse Prantsusmaa pealinnas ja vaatasin kõik peamised vaatamisväärsused üle.

Vasakult: Kaia, Nicola (Itaalia) ja Eve-Marine (Prantsusmaa), taustal Mont-Saint-Michel.

Seda on raske sõnadesse panna, mida see vabatahtlik teenistus mulle andis. Kindlasti iseseisvust - Pariisi metroos eksimine karastab korralikult. Õppisin hetkes elama. Sain neli kallist sõpra juurde, kellega jääme üksteist külastama. Lisaks palju uusi tuttavaid. See oli kindlasti mu senise elu suurim seiklus ja parim suvi. Kuigi prantsuse keelt ma ei rääkinud, siis sain tõestuse, et naeratus töötab igas keeles.

Pidasin ka oma vahetuse kohta blogi, see asub aadressil https://kaiafrantsusmaal.wordpress.com/.
___________________________________________________________________________

Oma suvemuljeid jagas Kaia Koolmeister, kes veetis 4,5 kuud Lääne-Prantsusmaal Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVT) programmi raames. EVT projekte rahastab Euroopa Komisjon Erasmus+ programmi vahenditest.


Värsket 

  • Karl on koduteel 14. märts 2017

    Rõõmsad uudised Aafrikast: pesakaamera ja talgupaikade kaudu paljudele armsaks saanud must-toonekurg Karl on oma punase noka põhjapoole keeranud ning rändab mööda Niiluse orgu meie poole. Pikk teekond on veel ees, kuid soodsate olude korral saame tema elu-olule pesas kaasa elada juba mõne nädala pärast. Loe edasi

  • Uuring: looduskaitse talgutel osalemine laiendab silmaringi ning annab hea enesetunde 3. märts 2017

    Eestimaa Looduse Fond (ELF) avaldas värske uuringu “Looduskaitses vabatahtlikuna osalemine ja selle loodushariduslik mõju”, mis näitab veenvalt, et liikide ja koosluste kõrval võidavad looduskaitse talgutest ka vabatahtlikud ise. 96% osalejatest õpib talgutelt midagi uut ning pea kõik osalejad saavad positiivseid emotsioone ja hea enesetunde.
    Loe edasi