Talgu-tutvumine Valgevene soodega looduskaitsealal „Ozerõ“

Eestimaa Looduse Fondil on palju erinevaid projekte ja mitmeid koostööpartnereid. 2015.aasta sügisel toimus ELF-il kohtumine Valgevene vabaühenduse „Bahna“ liikmetega ja soode taastamise ning kaitse teemaline seminar. Algas projekt, mille eesmärgiks on märgalade kaitse ja nende vastutustundliku kasutamise propageerimine ja edendamine. Projekti käigus pööratakse suurt tähelepanu valitsusväliste organisatsioonidega koostöö arendamisele, avalikkuse teavitamisele ja vabatahtlike kaasamisele soode kaitse tegevustesse. Valgevene õppereisil vahetatud kogemusest kogukonna kaasamisest talgutel osalemisega, pakkus valgevenelastele nii suurt huvi, et soov kogeda talgute organiseerimist ja läbiviimist päädis esimeste rahvusvaheliste talgutega Valgevenes. Eesti talgulistele ja talgujuhtidele oli see uus väljakutse viibida talgutel mujal looduse keskel kui Eestis.


Suvehakul väljakuulutatud talgud Valgevenes, Järvede kaitsealal pakkus ahvatlusi seitsmele uudishimulikule talgulisele ja kahele talgujuhile. Nimekiri koos, passid käes, kutse Valgevenest meili peale saadetud ning asjaajamisega võiski alustada. Valgevene saatkonnaga suheldes tuli varuda piisavalt kannatust ja pikka meelt, kuid nädalakene ootamist lõppes positiivselt viisa saamisega.    

4. juuli varahommikul asus bussitäis rõõmsat seltskonda teele Valgevene poole. Ootusärevust ei vähendanud 16 tunnine bussisõit, vene keel ega satelliidivahendusel navigeerimisvahendite puudumine. Tüütu sõidu diskussiooni lektüüriks oli vastuvõtjate poolt saadetud päevakava, looduskaitsealal käitumise reeglid ja huvitavate vaatamisväärsuste loetelu. Päevakava tundus mõistlik, töötegemiseks planeeritud aeg pisut hirmutav, kuid tehtav ning vaatamisväärsuste hulgast ei osanud midagi eelistada, sest kõik tundus huvitav ja vaatamist väärt. Ärahirmutatud Valgevene bürokraatiast ja kõrgetest trahvidest otsisime kohe pärast piiriületust veel õhtuhämaruseski abi piirivalvuritelt, kindlustuse- ja bensiinijaama töötajatelt, kuid salapärane kleeps, mis pidi bussiakent kaunistama, jäi meil saamata (kleepsu saatus, elu- ja ajalugu on teada ainult nendel, kes on toetanud trahvi maksmisega valgevenelasi). Kuid Valgevenes olles ei maksa unustada, et endid tuleb riiki sisse registreerida ja selle eest ka maksta, nii et raha tuleb siiski ohtralt kaasa võtta! Vaatamata meie sealoleku ajal toimunud rahareformile olime kõik hetkeks miljonärid, kes päris täpselt ei suutnud poes arvestada ega summadest täie mõistusega aru saada. „Rahasegadusest“ hoolimata said meie poolt kõik tööd tehtud, arved said makstud ning trahvid jäid maksmata.


Vaatamata meie hilisele saabumisele ootas meid soe söök, naeratavad näod ja ülespandud telgid. Ega meil jäänudki muud üle, kui ruttu kõhud täis süüa, telgid magamiskottide ja mattidega sisustada ning bussi-istumis-väsimust puhata.  

Valgevene põhjaosas laiutavad suured sood ning lõunaosa on kaetud madal- ja siirdesoodega. Kuna Valgevene maastik on suhteliselt tasane, siis on märgalad sageli hiigelsuured ja massiivsed. Valgevene loodus on soode poolest väga rikas, kuid Valgevene valitsus on käitunud selle rikkusega hoolimatult, tahtes soodest ainult kasu saada. Utoopilised briketitootmise plaanid, ebaperemehelik põllumajandus, ohjeldamatu kuivendamine ning maastikupõlengud on seadnud selle väärtusliku elupaiga koosluse elujõulisuse tulevikus suure kahtluse alla. Aktiivsed noored liikumisest „Bahna“ on juba kümme aastat võidelnud soode eest koondades oma ridadesse erinevaid teadlasi, looduskaitsjaid ning vabaühendusi. Nad koordineerivad soode kaitseks-tutvustamiseks mõeldud eripalgelisi tegevusi ja valitsuse poole protestipöördumisi. Tehes koostööd mitmete looduskaitse organisatsioonidega väljaspool Valgevenet on nad pälvinud tunnustust nii kodu kui ka välismaal. Liikumise „Bahna“ inimesi teatakse-tuntakse ning nendest on saanud arvamusliidrid. Järvede kaitseala („Ozerõ“) on üks kaheksast soost, mida on õnnestunud kaevandamisplaanidest säästa. Meie kohalolek ja talgutegevus Valgevene soode ilu imetlemiseks ja säilitamiseks, aitab tugevdada organisatsiooni julgust ning enesekindlust, et nende valitud suund soode kaitseks on õige ja tegevus tunnustatud ka väljaspool riigipiire.


Hrodna (Grodna) piirkond asub Poola ja Leedu piiride lähistel. Ammustel aegadel on piirkond kuulunud isegi Poola kuningriigi koosseisu. Seepärast on kultuurilises mõttes väga raske eristada, kui palju on valgevenelastes poola või leedu või vene või valgevene enda mõjusid. Meie tundsime vaid külalislahkust ja hoolivust.  

Midagi tuttavat kogesime järgnevatel päevadel nii turismibaasis ööbides kui küla ja linna vahel kõndides. Nõukogude aja pärand ei ole valgevenelasi veel vabastanud tublide töötajate autahvlist, igavesest tulest ega kollektiivsest puhkamisest turismibaasides. See oli omamoodi kogemus ja meenutus minevikust.


Meie eesmärk oli keskenduda tööle ning seepärast sõitsime tutvuma Järvede looduskaitsealaga („Ozerõ“), mis on unikaalne metsade-järvede maastiku kompleks, kus leidub üle 1000 liigi, kellest 33 on kantud Valgevene punasesse raamatusse. Sellel kuni 23 400 hektari suurusel puutumatul looduslikul paigal on oluline roll Valgevene looduspärandi säilitamisel. Meil oli võimalus tutvuda looduskeskuse kontoriruumide ning sealsete töötajatega. Edasi sõitsime Novaja Rudasse, kus asus üks vanem maja, mida taheti loodusmajaks ümber ehitada. Kui paljudel tavalistel talgutel käib hoogne kadakate mahavõtmine, siis seekord saime kätt harjutada siseseinte lõhkumisega. See on hea teraapia vorm ja lõbus koostöö. Igal juhul sai maja uue siseilme ja avaruse. Edasi asuvad tööle siseviimistlejad ja kujundajad, mille lõpptulemust saavad näha ehk järgmised talgulised.

Õhtul toimus Ozera kultuurikeskuses kohtumine-filmiõhtu looduslaagris olevate noortega. Sissejuhatuseks tutvustasime Eestimaa Looduse Fondi eesmärke, tegevust ja talguid. Meie vastuvõtjad näitasid 2014.aastal valminud filmi "Soode hingus". See film on justkui dialoog kohalike elanike ja looduskaitsjate vahel, kes räägivad turbakaevanduse lõksu sattunud soodest, inimese hirmudest ja muredest seoses sellega. Film on üsna julge algatus näidata avalikkusele valitsuse poolt vastu võetud plaanimajanduslikku mõtlematust, mis hävitab looduse esteetikat ja ökoloogiat. Film pakatas inimeste emotsioonidest ja valust. Pärast filmi vaatamist oli kõigil võimalus küsida filmi, soode, looduskaitse, talgute ja Eestimaa kohta. Kuid filmi mõju oli nii suur, et noored olid lihtsalt vait ja lahkusid vaikselt saalist.

Uus päev algas tagasihoidliku päikesetervitusega ning vihmasaju eemale peletamise „loitsimisega“. Pärast hommikusööki sõitsime Zvetoe Boloto`le, kus pidime infotahvlile poste paigaldama ja soojärve ümbrust prahist puhastama. Töö ei olnud kontimurdev, kuid soo niiskus altpoolt ja vihmasadu pealtpoolt tegid meid norivalt nõudlikuks nii õngitseva kalamehe suhtes kui ka avastatud põlengu suhtes. Siiski õnnestus kohalikele õngitsemishuvilistele pidada hoolitsev manitsuskõne ja läbi viia näitlik õppetund ohuolukorras tegutsemiseks. Vihma tõttu jäi küll pisut lühikeseks meile peetav loeng soode taastamisest, kuid esmase arusaamise see siiski andis.

6. ja 7. juuli vahelist ööd peavad valgevenelased aasta kõige kaunimaks ööks. Seda kutsutakse Valgevenes kupalskaja´ks. See on sarnane meie jaanipäevaga, kus otsitakse sõnajalaõit, hüpatakse üle lõkke, noortele neidudele pannakse pärjad pähe jms. Turismibaasi territooriumil õnnestus meil näha, kuidas tähistavad keemiatehase töötajad jaanipäeva. Toimusid mitmed etteasted nii lastelt kui täiskasvanutelt, kus räägiti maa ja taeva kokkusaamisest, noorte armastusest, oli kaasaegseid karaoke stiilis esinemisi ning viinadega kosjasõitu. Oli lõbus õhtupoolik, mis lõppes küünalde järvele saatmisega ja lõõtsamängu saatel rahvalike laulude esitamisega. Pidu lõppes siiski diskoga.

Viimane tööpäev Valgevene looduse hüvanguks. Kuna turismibaas piirnes looduskaitsealaga ning järv asub väga populaarse ja käidava koha peal, siis oli seal piisavalt palju prahti. Kui eelmisel päeval oli meie korjatud prahikogus keskmise järelkäru täis, siis tänase päeva kogus ületas meie kõigi ootused- prahti jagus mitme kärutäie jaoks. Õhtu veetsime Hrodna (Grodna) linna külastades. Linn oli puhas ja lilleline, kus asusid kõrvuti vanad ja nõukogude aegsed ehitised uute kaasaegsete hoonetega. Inimesed linna peal olid rahulikud ja naeratavad.


Meie viimane päev Valgevenes. Plaanis oli matkamine koos kohalike lastega. Hommikupoolikul külastasime Berśtõs piisonite kaitseala. Kahjuks neid hiiglasi me ise ei näinud, sest kartlikud emasloomad kaitsesid kiivalt oma poegi inimeste pilkude eest. Edasi sõitsime vanasse tammikusse. Oleme harjunud, et tammikud on enamasti uhked, suurte puudega hiiekohad. Siin aga jalutasime mööda metsarada ning meile näidati üksikuid suuri võimsaid tammepuid. Kui Valgevene sood on võimsamad, siis saame kindlalt väita, et valgevene tammikud meie tammikute vastu ei saa.


Pärast lõunat ootas meid loodusraja läbimine. Loodusraja ääres olid nagu Eestiski õpetlikud tahvlikesed loodusväärtuste ja kaitstavate liikide kohta. Lastele tutvustati taimi ja putukaid ning mitmed erinevad kaasavõetud töölehedki said nende poolt täidetud. Ühel hetkel otsustasime lapsed oma juhendajatega jätta ning läksime Rõbnitsasse Kuradi soosse. See oli tõeline sattumine metsikusse ja puutumatusse alasse. Tegime matka ümber soojärve, vaatasime sootaimi ja ämblikevõrke, sõime jõhvikaid ning lõpetuseks läksid julgemad end soojärve jahutamagi. Tundsime, et nüüd alles saame tõeliselt aru, mis on Valgevene soode ilu.  


2006. aasta 3. novembri kultuurilehes „Sirp“ teeb kunstiteadlane Reet Varblane ülevaate Valgevene kunstist, kus kirjeldab Olga Kovalenko „Soo impeeriumi“ projekti. Olga Kovalenko lähtus Valgevene tutvustamisel „soo“ ja „partisani“ kujundist. Soo on väliselt kaunis, näiliselt rahulik ja vaikne, kuid väiksemgi eksisamm tähendab hukku. Soosse on võimatu midagi rajada, soo ei salli midagi võõrast. Soo hävitamisel võivad olla saatuslikud tagajärjed. Soos saavad elada ainult kohalikud, partisanid, kes tunnevad iga mättakest ja rajakest. Soo- ja partisanikujund on valgevene kunstis ja kirjanduses olnud läbi aegade kasutusel. Sookujund on tõeliselt oma ning võõrale võimule ohutu.

Sellest kõigest hakkad aru saama alles siis, kui oled seda oma silmaga näinud. Vaatamata meie üürikesele viibimisele Valgevene looduses on südames tunne, et soo oma müstilisuse ja rahuga vajab veel tutvumiseks aega ja korduvaid külastusi.

Värsket 

  • Karl on koduteel 14. märts 2017

    Rõõmsad uudised Aafrikast: pesakaamera ja talgupaikade kaudu paljudele armsaks saanud must-toonekurg Karl on oma punase noka põhjapoole keeranud ning rändab mööda Niiluse orgu meie poole. Pikk teekond on veel ees, kuid soodsate olude korral saame tema elu-olule pesas kaasa elada juba mõne nädala pärast. Loe edasi

  • Uuring: looduskaitse talgutel osalemine laiendab silmaringi ning annab hea enesetunde 3. märts 2017

    Eestimaa Looduse Fond (ELF) avaldas värske uuringu “Looduskaitses vabatahtlikuna osalemine ja selle loodushariduslik mõju”, mis näitab veenvalt, et liikide ja koosluste kõrval võidavad looduskaitse talgutest ka vabatahtlikud ise. 96% osalejatest õpib talgutelt midagi uut ning pea kõik osalejad saavad positiivseid emotsioone ja hea enesetunde.
    Loe edasi