Harivesilik on põnev kahepaikne, kes meenutab välimuselt sisalikku. Eestis on ta levinud peamiselt Võru-, Valga- ja Põlvamaal, kuid üksikuid leiukohti on teada ka mujalt. Talveune veedavad nad näriliste urgudes, kännualustes, keldrites, puuriitades ja mujal, ning pulmi peavad väikestes tiikides. Harivesilike sigimisperiood algab aprillis, mil isasloomadele tekib seljale kõrge hambuline hari – sellest ka liigi nimi. Laiema levikuga liigist tähnikvesilikust erineb harivesilik suurema, tumedama ja krobelisema naha poolest.

Seda, kuidas käis harivesiliku käsi siinmail varasematel aegadel, ei ole täpselt teada, sest andmed leviku ja arvukuse kohta on üsnagi juhuslikud ning kohati ka ebatäpsed: nimelt kiputi harivesilikke tihtipeale segi ajama märksa tavalisemate tähnikvesilikega. Siiski võib oletada, et kuna varemalt oli paljude talude juures väike veesilm, näiteks linaleoauk, ei tulnud harivesilikel minevikus sigimiseks sündsatest tiikidest puudust.