Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel asub toreda pikerguse kujuga Hobulaid, mida võib täie õigusega meie oma paradiisisaareks nimetada. Keskajal karjatatud siin Haapsalu piiskopilinnuse hobuseid, millest ka saar on oma nime saanud. Hobulaiu roheluse keskel kipuvad kõik mure- ja argimõtted täielikult ununema ning maailm saab isegi lühiajalise saarelviibimise järel hoopis uued ja heledamad toonid. Kuigi saar on imepisike, jagub siia kuhjaga hingematvaid loodusvaateid ja üllatuslikke pärandkultuuriobjekte.

Kõre, meie rannikualade ja väikesaarte rannaniitude kunagine nii tavaline asukas on nüüdisajal jäänud üpriski haruldaseks. Kui kunagi võisid kevadised kõrekoorid olla lausa kõrvulukustavad, siis nüüd on järgi vaid mõned üksikud isoleeritud asurkonnad. Heal lapsel on mitu nime ja nii on ka kõre tuntud veel juttselg-kärnkonnana ning Kihnus ja Manilaiul ka ronija konnana. Viimase nime on Euroopa väikseim kärnkonn välja teeninud oma iseäraliku liikumisviisi poolest: hüppamise asemel liigub ta mööda maapinda kõndides nagu hiir.

Saarnaki laiul on paljude talguliste meeltes ebamaine kõla ja värving, sest tegemist on lihtinimesele sedavõrd kättesaamatu kohaga. Esiteks asub ta tsivilisatsioonist kaugel eemal ning teiseks täitub talgugrupp välkkiirelt, sest paadi mahutavus seab grupi suurusele kitsad piirid. Õnneks saame tänavu veidi priisata; teha kaks paadisõitu ja selle võrra rohkem kohti pakkuda. Küll aga tuleb arvestada, et elu Saarnakil on üsna askeetlik — ööbitakse isiklikes telkides ja magamiskottides.

Abrukal on imekaunid sõnajalgadesse uppunud lehtmetsad ja jämedate pahklike tüvedega niinepuud. Siinsed paigad on eestlaste mällu vajutanud kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik ning Albert Uustulnd oma lustakate raamatute ja unustamatute tegelaskujudega. Abruka on kohane paik, kuhu kiirest argipäevast vahelduse saamiseks põgeneda ning lasta ajarattal omasoodu kulgeda. Aga mitte ainult. Abruka on ka paik, kus lisaks saareelu nautimisele ulatada abikäsi Eesti loodusele.