Eesti suuruselt teine saar Hiiumaa on paljude eestlaste meelispaik, sest seal kulgeb elutempo mõnusalt rahulikus rütmis. Meri, mets, liivarand ja kadakad on need, mis Hiiumaale meile harjumuspärase näo annavad. Küll aga on Hiiumaa luidete vahele tunginud üks pahalane – pihlenelas, mille väljakitkumisega anname talguliste abiga oma panuse sealse looduse heaks.

Vikatite luiskamise kaja Palupõhja ümbruse puisniitudel on vaevalt vaibuda jõudnud, kui juba kutsume tublisid talgulisi taas heinakaarele. Et üks õige heinategu kestab rohkem kui Suvekooli niitmispraktikale aega antud, ootab suvesüdames parajalt krõbedaks kuivanud väärt kraam kokku riisumist ja puisniidult ära vedamist. Ikka selleks, et anda äsjapügatud rohukamarale järjekordne impulss pärandmaastikul elurikkuse edendamiseks.

ELFi talgulistele on Eesti puisniidud juba üsna tuttavad: oleme siin niitnud, võsa raiunud ning oksi koristanud. Seekordne talguretk viib meid aga hoopiski Lätti, Ziemeļgauja (Põhja-Koiva) maastikukaitsealale, mida võib täie õigusega nimetada üheks Baltikumi väärtuslikumaks ja liigirikkamaks pärandmaastikuks. Saame omalt poolt panustada selle ainulaadse piirkonna mitmekesisuse säilimiseks.

Harivesilik on põnev kahepaikne, kes meenutab välimuselt sisalikku. Eestis on ta levinud peamiselt Võru-, Valga- ja Põlvamaal, kuid üksikuid leiukohti on teada ka mujalt. Talveune veedavad nad näriliste urgudes, kännualustes, keldrites, puuriitades ja mujal, ning pulmi peavad väikestes tiikides. Harivesilike sigimisperiood algab aprillis, mil isasloomadele tekib seljale kõrge hambuline hari – sellest ka liigi nimi. Laiema levikuga liigist tähnikvesilikust erineb harivesilik suurema, tumedama ja krobelisema naha poolest.