Hanikatsi laid asub Hiiumaast võrdlemisi kaugel, mis võib olla ka selle saarekillukese suhteliselt hilise asutamise põhjuseks: tõenäoliselt ei olnud siin püsielanikke veel 17. sajandi keskpaiku. Õige pea asus siia aga kaluripere, seejärel kõrts ning kahe maailmasõja vahel oli laiul kaks talu. Saar tühjenes inimestest 1964. aastal. Jäljed mõnesaja-aastasest inimtegevusest on aga veel jälgitavad: laidu katavad ranna- ja puisniidud ning puiskarjamaad – mõned veel hoolduses, aga paljud võssa kasvanud.

Vareslaid on Hiiumaa kagunurga saarekülvis üks metsikumaid lapikesi, kuid see pole alati nii olnud. Nimelt oli 31-hektariline laid varemalt kasutuses heinamaana ning seetõttu küllaltki lage. Tänapäeval on aga saar tiheda rooga ümbritsetud ning keskosa võssa kasvanud. Siiski on võsa vahel alles üks väike puisniidulapike, mille omanik ja hooldaja on Hiiumaa laidude kaitseala endine direktor Andres Miller.

Kumari on üks maagiline paik maailma äärel, kus aeg kulgeb omasoodu ja argielu mured jäävad sama kaugeks kui saare öötaevas rippuv kuldkollane kuu maapinnal imetlevast vaatlejast. Tõelise Robinsoni-saarena saavad talgulised siin kogeda askeetliku looduses viibimise parimaid tahke: ärgata hommikul telgis värskest õhust virgena, keeta lõkkel podisevas pajas maitsvaid sööke ning karastada ihu karges merevees. Ja seda kõike selleks, et muuta ühe tillukese saareelaniku – kõre – elu siin laiul tõeliseks paradiisiks.

Mudakonn on üks vahva ja omapärane tegelane, kes oskab teistest Eesti kahepaiksetest päris korralikult erineda: oma suurte kassisilmade, väikese ja ümara keha ning nöbininaga võidab ta kahtlemata paljude südameid. Lootust teda saarel kohata on aga üsna vähe, sest tegemist on ööloomaga, kes päeval kaevub pinnasesse ja asub pimeduse saabudes peenarde vahel selgrootuid pintslisse pistma.