Piirissaarel on keskmise eestlase jaoks kahtlemata küljes eksootiline ja põnev maik. On ju siinne kultuur ja elulaad nii mõneski asjad mandrielanike omast erinev. Vanausulised ja traditsiooniline köögiviljakasvatus, soine saar ja omapärased kõrged sibulapeenrad — tegemist oleks justkui täiesti teistsuguse maailmaga. Ühtlasi on see kahjuks ka kaduv maailm: eakaid inimesi, kes veel vanu traditsioone alal hoiavad, jääb aasta-aastalt vähemaks ning noori peale ei tule. Seetõttu on muutumas siinse maastiku ilme, mis aga teeb elu raskeks nii mõnelgi haruldasel liigil, sealhulgas mudakonnal.
Mudakonn on ümara ninamiku, suurte silmade ja väikese kehaga kahepaikne, kellele on peenramaad armsamaiks toitumispaigaks, sest siin saab kaitsva hämariku varjus hulganisti mekkida keelt alla viivaid ja krõmpsuvaid sipelgaid, jooksiklasi ja ämblikke. Muutuvad aga ajad, inimesed ja maakasutusviis, mistõttu Piirissaarel jääb vanausuliste traditsioonilisi kõrgeid sibulapeenraid üha vähemaks.
Õhtuti ja pühapäeval uudistame Piirissaare külatanumaid ja pühakodasid, vanausuliste muuseumit ja saare põnevat loodust. Piirissaar oma kolme küla, 30 püsielaniku ja salapärase soise maastikuga on tõeline pärl Eesti väikesaarte nimistus.
Talguid juhib vabatahtlik talgujuht Kadri Aller.
%20(1).png)