Esimest korda üritati talguid läbi viia 6.-8. oktoobril, kuid katse ebaõnnestus tugevate tormituulte tõttu, mis olid merevee taseme tõstnud enneolematult kõrgeks. Teisele katsele mindi 4. novembril, mil meretase oli ohutult madal, kuid rinda tuli pista järjekordsete tugevate tuulte, pideva vihmasaju ja suure töömahuga.

Talguline Meelis Viht pani oma muljed Kõinastu lee ekstreemtalgutelt kirja nõnda:

"Iga talgu on nagu üks omamoodi lugu. Ja kui igal lool on oma algus ja lõpp, siis mida enam talgutel käia õnnestub, seda rohkem tundub, et tegemist on järjejutuga, millel algust ja lõppu nagu polekski.
On vaid peatükid…. Igal aastal oma nägu. Seekord oli puisniitude aasta.

Inimestel on juba kord vastupandamatu vajadus selles muutuvas maailmas hoida keskkonda, mida ajastute vood viia ähvardavad. Säilitada elustiili ja väärtusi, mis olnud meiega algusest peale või enne meidki. Need on talguinimesed ja need on need mõtted, mis võetud Kihnu triibulistest körtidest, kui Kihnu talgute pühapäevasel ringsõidul giid sama mõtteviisiga Kihnu tulevikku kombata püüdis. Küllap samad arutelud on voolanud ühel või teisel viisil läbi kõigist talgutest. Näiteks Kadri lood Keila puisniidu talgutel või Saarnaki laiu kohaliku huvitav jutt.

Sel hooajal on muudetud väikest osa planeedi satelliidipildist, üritades Jänijõge jälle kõveraks tagasi väänata. On olnud paljajalu astumised Saarnaki taluõuel, õhtused laulmised Kirke kitarri saatel Saarnaki elumajas ning piire murdvad võimsate laulupeo laulude laulmised seal samas õhtupimedas ja ilma elektrita majas. Milline loominguline kontrast, arvestades seda keskkonda. On kallistatud puid ja kõnnitud kottpimedas läbi Hanikatsi laiu inimese kõrguse rohu mere äärde improviseeritud kilesauna, kogetud maaomanike positiivset üllatust me tehtud töödest, suheldud rebastega ja hullatud kummiülikonnas Karula mudakonnatiigis. Kõik see on see, millega saan oma talguhooaja kokku võtta. See oli võimas.

Kui Kihnu talgutel Kairi mind ootejärjekorrast talguliseks ülendas, siis olin vaimselt valmis, et see on selle hooaja viimane. Mingi ring sai justkui täis, sest kevadel esimesele Jänijõe talgule olin sattunud just samal viisil sama talgujuhi kaudu. 
Aga ikka on nii, et ka siis, kui talgu juhtub viimane olema, on selle peale ikka kõige parem uus talgu. Seda, et Kõinastu lee talgu loodusjõududega rammu katsumise mõttes nii pidulik saab olema, ei osanud aga ette näha.

Minu jaoks algas see lugu täiesti spontaanselt või vähemalt hakatuseks ei meenu, et oleksin Kõinastule ootejärjekorda astunud. Ühel päeval potsatas postkasti kiri, mis ahvatles Kõinastu lee talgutele minema. Juba see aeg, kus üldjuhul talgulisi harva kohtab ja see koht ise kuidagi mängisid nii inspireerivalt kokku, et tundus, et paremat aega raamidest välja astuda enam olla ei saa.

Nii suutsingi oma nõusolekuga reageerida varem, kui seda endale teadvustada ning juba vana hea viis läbi Tallinna tulla ja kedagi veel talgutele aidata, tähendas seekord ka aud esmatalgulisele Hedile kohale jõudmine lihtsamaks muuta. Teekonnal liitus meiega Terje, ning siis olime Tallinnast pääsenud. Umbes nii kõlabki see keskkonnavahetuse tunne.

Virtsu sadamas oli veidi aega, kuid just nii palju piisavalt, et eelseisva missiooni ootamise aega nautida, Hannesega kohtuda ja oodata ELFi bussi, nagu valget laeva. Oh see mõnus ootamise aeg… Sageli algab see juba teel olles, kus ikka mõtled, et ei tea, kas seekord õnnestub ka juba teel olles Tartu seltskonnaga teekonda jagada.

Kui seltskonnas on uusi inimesi, kel talgukogemused alles kogemata, siis tundes heas mõttes neile kaasa, õnnestub justkui seda uute kogemuste avastamist servast ka ise uuesti läbi elada. Natuke on selles ka seda tunnet, nagu kellelgi, kes lapsele sünnipäevakingitust tehes tema vaimustusele kaasa elab.

Laevas maha peetud tutvumisringis ütles keegi, et tuli perega kvaliteetaega veetma. See kõlas, nagu mingi suursuguse ja põneva filmi algus, kus juba alguses mingid paljutõotavad ütlemised eelseisvad lood käima panevad.

Selle talgu eesmärgiks oli varem maha võetud kadakad lõkkes ära põletada. Varasematest katsetest seda tegema pääseda on räägitud legende, küll liiga kõrgest veetasemest ja traktorist, mis sellega heitlusele alla jääda ähvardas ja seetõttu kogu plaan vett vedama läks, kui juba veest rääkides üritada veidi sõnadega mängida. Seda suurem oli see lootuse vägi, et seekord see üle mere astumine lihtsalt peab õnnestuma.

Päike kuldas pilvepragudest, kuidas me omavahel kummiülikondasid ja tööriistu ära jagasime ja kellegi keskpäevane ilmateade lubas, et enne kella kolme sadama ei hakka, kuid kui hakkab, siis nii ka jääb.

Seda prognoosi arvestades haarasin näppu siiski joogiveekanistri, et nagu töö kuumades tingimustes või nii.

Taaskohtumine kummiülikonnaga oli muidugi puhas keskpäevane romantika. Pole välistatud, et minule sattunud isendiga sai ka sel hooajal Karula mudakonnatiigis hundinuiadega hullatud. Üle mere jalutamine sisaldas ühtviisi kohale jõudmise ootust ja samas teekonna nautimist. Vaevu poolde säärde üle ulatuv vesi, pritsis astudes kahte lehte laiali.

Esimesed katsed leel kadakakuhjasid põlema saada näitasid, et ega see pole mingi tavaline tuletegemine. Traditsioonilisemate vahendite ramm leeki üles saada lõppes enne, kui see alatagi jõudis.
Tule üles saamiseks oli suureks abiks Hedi tulemasin. Olime kaasa võetud tikkude, süütetablettide ja süütevedeliku katsetamisega kuhugi poole peale jõudnud ja kokteil süütetablettidest ja süütevedelikust oleks kindlasti olnud kindla peale minek. Kuid enne jõudsime välgumihkilga juba tule üles saada. Nii, et tahaks öelda, et Hedi tuli esimest korda talgutele ja juba tegi puhta töö, sest suurem osa sellest tulest oli tema taskust pärit.

Õhtu arenedes näis kasvavat tuule isu meie üritust takistada, ning ta kutsus ka vihma appi. 
Kui varasemalt on matkadel vahel tahtlikult vihmatorme trotsitud, meelega valitud matkaradade neid lõike, mida kaunistab lammastest läbi käinud loodus – ikka selleks, et kõik oleks võimalikult päris ja maine, siis seekordne missioon Kõinastu leele ületas kõik ootused.

Vahel on nii, et toit muutub paremaks, kui ta maitsestuma jätta ja päevases päiksepaistes soojaks paistnud kivid soojendavad veel ka peale loojangut. Nii läks ka nende talgute elamustega, kui soojusest rääkides veidi ülekantud tähendustele üle minna. Ja kuna sellel aastal talguhooajal rohkem üllatusi varuks polnud, siis mõjus see nagu ilutulestik hooaja lõppu ning ega sellest visuaalses mõttes palju puudu ei jäänudki – pimedas sätendasid söed jätsid mulje, nagu oleksime vulkaanilisele saarele sattunud.

Millegipärast on läinud nii, et suured tuuled ja sügistormid on alati mu lemmikud olnud ja seekord sai kaunistama seda tulevärk. See kõik kokku muutus mingiks seletamatuks enneolematuks kunstivormiks.

Tule üles saamine ja selle levitamine kadakakuhjade vahel oli omamoodi vaatemäng, kus põleva kadakaga ühe kuhja juurest teise juurde joostes see vahepeal ikkagi ära kustuda suutis, kuigi vahemaa polnud üldsegi suur. Mingil järjekordsel katsel õnnestus kuhugi kadaka kännu taha komistades hõõguva kadakaga midagi kukerpallilaadset korraldada, mis minu hinnangul väljastpoolt vaadates selles sajus ja tuules päris efektne võinuks paista.

Töö käigus elustus vana hea harjumus, kus olmelised tingimused muutusid teisejärguliseks… mingi selline ümber kehastumine… loodusega kokku sulamine… uus normaalsus just neis tingimustes, mis parasjagu võtta olid. 
Maailmas on tormituriste, kes on nõus maksma palju raha, et mõnda tormi kasvõi kaugelt näha, meile tuli aga see tasuta koju kätte.

Keegi sõnastas Kihnu talgud mugavustalguteks, kuna paar söögikorda said kohaliku turismitalu kaela veeretatud, Ja oleks Kõinastu lee talgugi jäänud mugavustalguks, kui ta oleks astunud tuttavat, traditsioonilist ja sisse tallatud rada. Kuid astuda tuli läbi mere, ning kui veidi vinti üle keerata, siis isegi maal tuulte meelevallas astudes polnud paiguti päris kindel, kas astudes jalg ka planeeritud kohta maha õnnestub panna.

Kui enne tagasi astumise mereretke kalamehe kummiülikonda selga passitades oma kummikutesse piilusin, et mis sealt siis ka leida võib, siis tundus, et kummikute kohta leidub poeetilisi tähelepanekuid.

Meenusid muinasjutu Tsaar Salataani sõnad:

Imet tean, mis ebamaine:
mühab äkki merelaine,
vesi vahutab ja keeb,
kalda poole otsib teed;

Ja nende mõtetega sai see vesi välja kallatud. Tõsi… jalgu sai küll lõkkepaistel soojendatud, kuid vesi kummikutes keema polnud siiski läinud:)


Kuigi vihmariided olid kaasas, tundus mõistlik neid sädemete poolt mitte auklikuks lasta. Vaatamata sellele olid nad siiski kotis märjaks saanud ning kui juba "Mehed ei nuta" filmi meenutada, siis siinkandis on kombeks öelda, et tee nagu sina oleksid ka tööd teinud. 
Vähemalt kõik see aeg jõude olnud vihmapükste peale vaadates nõnda tundus.

Tagasi astumine pimedas, läbi mere, paari kaasas olnud pealambi valgel, üksteisel silma peal hoides ja puhkepause tehes mõjus nagu mingi maine muinasjutt või maaväline kogemus.

Kuid leel kogetud kogemused polnud veel kõik. 
Tolleks hetkeks, kui tuul tagasi tulles merel laevaga mürama hakkas, nii, et uksed paugutades lahti-kinni käima hakkasid ja sööklas nõud kolinal põrandale kildudeks lendasid, tundus, et oleme juba küllalt näinud. Vähemalt nii tundus kõnelevat hetkeks tekkinud vaikus ja seltskonna elukogenud pilgud.

Ja kui rääkida sellest välja hüütud lootusest mitte haigeks jääda, siis tuleb tunnistada, selle kõige läbi elamisest tulin välja tervemana, kui iial varem. Võimas, tahan veel…

Tänud kutsumast ja tänud seltskonna eest. Sellest sai selline sümfoonia, kus vist olid küll esindatud peaaegu kõik looduse pillid, mis üldse olemas on, ja mida polnud, need lõime ise.

Kui peale talguid käib ikka piltide jagamine, siis minul seekord pildiseeriat millegi uuega täiendada polnud, kuid selle eest iseenda talgupagas rikastus ikka kokkuvõttes sellise elamusega, mida ei unusta nii pea ja seda kohe päris kindlasti päris positiivses mõttes. 
Midagi erakordset ja üksjagu loomingilist oli selles kõiges."