Kui looduslikke pühapaiku, nagu hiisi, ohvrikive ja pühasid allikaid võib nimetada Maarjamaa vanimateks kaitsealadeks, siis puisniite võib kahtlemata kutsuda kõige põlisemateks parkideks. Kuigi puisniidud tekkisid pigem majanduslikel kui virgestuslikel põhjustel – siin varuti vikatiga heina kariloomadele talvesöödaks – pakuvad sealsed puudegruppidega vahelduvad niidulaigud ehedat silmailu ja õdusat jalutuspaika. Loodustalgud viivad meid Haapsalu lähedasele Hobulaiule, mis on oma nime saanud tänu kunagise piiskopilinnuse hobustele suviseks karjamaaks olemisele.
Puisniitude, nagu ka meie teiste tuntud pärandmaastike rannaniitude ja loopealsete, pindala on mehiselt vähenenud tänu muutustele põllumajanduses ja maakasutuses. Puisniidud on väga sobivad heinateoks vikatiga, kuid traktoriga puude vahel manööverdamine on üsnagi võimatu töö. Seetõttu langes puisniitude kasutamine kahetsusväärselt koos põllumasinate kasutuselevõtuga. Taolised põlispuudega niidualad vajavad aga igal juhul alalhoidmist, sest tegemist on meie liigirikkaimate kooslustega: näiteks Laelatu puisniidul on ühel ruutmeetril loendatud 76 erinevat taimeliiki. Sellist mitmekesisust juba naljalt mujal ei kohta.
Hobulaiu keskosas asub üks endisaegne puisniit, mida on mitmel aastal talgutega võsast puhtamaks raiutud. Avanenud on juba kaunis merevaade ning väärikad jämedad puud on esinduslikult eksponeeritud, kuid töö pole veel sugugi lõppenud. Puisniidu taastamise kõrvalt jääb piisavalt tunde ka kauni metsase laiu tundmaõppimiseks. Üles tasub otsida kunstniku poolt kivisse raiutud ladinakeelne kiri Quo vadis?, kummalisel kombel saarele sattunud kommunistlik mälestuskivi, liiklusmärkidest kubisev teeristmik, võimas lühtermänd ning muidugi ka elevust tekitav ekskavaator. Saarel võõrustab meid vahva perekond, kellele maal asub ka puisniit.
Talguid juhib vabatahtlik talgujuht Ülle Oja. Talguid rahastab projekt: LIFE-IP ForEst&FarmLand (number LIFE18IPE/EE/000007).
NB! Enne talgutele registreerimist loe palun läbi koroonaviirusega seonduv info.