Kumari laid on tõeline saarefännide paradiis. Asudes ühtviisi kaugel nii mandrist, Hiiumaast kui Saaremaast, on tegemist ühe isevärki laiuga keset Väinamere voogusid. Siin saab nautida tõeliselt askeetlikku looduses viibimist, mille peale Robinson Crusoe’gi heakskiidu väljendusena pöidla üles tõstaks. Kumari pole aga sugugi vaid robinsonide meelispaik: siin on ka oivalised elutingimused kõrele ehk juttselg-kärnkonnale.
Kumari laiul on asunud kõrts ja talukoht, mille hoonete vundamendid ja vanad kiviaiad on veel tänapäevalgi maastikus eristatavad. Vahepeal inimtühjana seisnud saar kasvas aegamööda kadastikku täis, mida hakati juba 1990. aastatel talgukorras harvendama. Kumari üldilme on aastatega muutunud üha kaunimaks. Kahjuks aga tegid ühel külmal talvel üle jää saarele saabunud kährikud siia asustatud ja märkimisväärse arvukuse saavutanud kõrepopulatsioonile üks-null. Õnneks on nüüdseks laiult kährikud välja püütud ning kõred saavad taas kosuda.
Juttselg-kärnkonn vajab lagedaid ja madalamuruseid rannaniite, mille pindala on Eestis karjakasvatusviiside muutumise tõttu üsnagi kokku kuivanud. Seetõttu on kõre muutunud ohustatud liigiks. Kumaril saame anda oma panuse, et rannaniite võsast puhastades, heina niites ja sigitiiki süvendades kõre elujärge parandada. Õhtuti lõkketule soojust nautides ja taimeteed rüübates on küllaltki lihtne mõista, miks loodusteadlane Eerik Sits seda laidu sedavõrd armastas, et lausa oma nime saare järgi Eerik Kumari’ks muutis. Mine sa tea, äkki tekib mõnel talguliselgi tahtmine pärast siinkäimist nimemuutus ette võtta.
Kõretalgutest saad lähemalt lugeda siit.
Talguid juhib vabatahtlik talgujuht Evelin Uibokand. Talguid rahastab RMK.