Loomadena, kes tegutsevad peamiselt pimedas ja hääletult, jätavad nahkhiired endast inimestele tihti ülimalt salapärase mulje. Sellegipoolest on nende rõõmud ja mured sama maised, kui metskitsel, jänesel või mägral. Nagu kõik teised elusolendid vajavad ka nemad sobivaid pesitsus-, toitumis- ja talvitumispaiku.
Eesti nahkhiirtest rändab märgatav osa lõunasse talvituma. Liigid, kes siia jäävad peavad talveuinakuks leidma stabiilse mikrokliima ja võimalikult vähese häirimisega jaheda ja varjulise paiga.
Nikolai II korraldusel Tallinna ümbrusse rajatud suurejoonelised kaitserajatised ei leidnud kunagi sõjalist kasutust. Ent enda teadmata on see valitseja teinud suure teene Põhja-Eesti nahkhiirtele. Tsaaririigi sõjameeste ideedest sündinud maa-alustes kaitserajatistes talvitub kokku tuhandeid nahkhiiri, kuuest erinevast liigist.
Nahkhiirte suuremad talvituskohad on Eestis looduskaitse all – neis kehtivad sügisest kevadeni liikumispiirangud. Hädatarvilike talvituskohtade säilimiseks ei tohi sulgeda nende sissepääse ega järsult muuta väljakujunenud maastikku, sest selle järgi leiavad nahkhiired koopasse tee.
Tänavusuvised nahkhiirte talvituspaikade talgud viivad meid heakorrastama Humala käikude sissepääse. Lisaks tööle heidame pilgu koos nahkhiirte hea tundja Lauri Lutsariga nahkhiirte salapärasesse maailma ning käime uudistamas koobastes. Õhtul kütame ka sauna, mõnusat äraolemist pakub Vääna jahiseltsi külalistemaja.
Talguid rahastatakse Swedbank'i annetuskeskkonna kaudu või otse ELFi laekunud annetustest. Suur aitäh kõigile, kes on oma panuse andnud!