Tulevased talgud

Kihnu saar on peamiselt tuntud siinse kultuuri ning sajanditevanuste traditsioonide elushoidmise poolest. Loodusesõpradele pakub aga saar kahtlemata mitmekülgseid lisaboonuseid: Kihnu on oluline elurikkuse tugipunkt, kus kohtuvad kõikvõimalikud tegelased nii maalt kui merelt. Rändlindudele on saar tähtsaks logistikasõlmeks, mistõttu muutub Kihnu igal sügisel linnusõprade paradiisiks. Talguliste abiga hakkame Kihnu saare elurikkusele vürtsi juurde lisama ehk puisniitu taastama.

Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel asub toreda pikerguse kujuga Hobulaid, mida võib täie õigusega meie oma paradiisisaareks nimetada. Keskajal karjatatud siin Haapsalu piiskopilinnuse hobuseid, millest ka saar on oma nime saanud. Hobulaiu roheluse keskel kipuvad kõik mure- ja argimõtted täielikult ununema ning maailm saab isegi lühiajalise saarelviibimise järel hoopis uued ja heledamad toonid. Kuigi saar on imepisike, jagub siia kuhjaga hingematvaid loodusvaateid ja üllatuslikke pärandkultuuriobjekte.

Jõed ja ojad viivad merre märkimisväärses koguses lämmastikku ja fosforit. Kui merevees on taime-toitaineid palju, siis hakkavad vohama vetikad ning kogu elustik veekogus läheb paigast ära. Seda on kerge märgata suvistel perioodidel, kui Matsalu lahte ujuma minnes on kõik kohad vetikaid ning surnud kalu täis.

Alam-Pedja looduskaitseala asub endises Võrtsjärve nõos, veel 7500–10000 aastat tagasi oli praegune soomaastik suures osas kaetud veega. Kaitseala piiridki kulgevad valdavalt mööda suuremaid veesooni: lõunast piirab teda Emajõe luha lõunaserv, idast Laeva jõgi, põhjast aga Pedja, Umbusi ja Pikknurme jõed ning läänest Pede ja Põltsamaa jõgi.

Lavassaare on väike alevik Pärnumaal, mille ümbrust iseloomustavad ulatuslikud sooalad – eriti Lavassaare raba ja Tõhela raba. Need on osa suuremast soomassiivist, mis on ökoloogiliselt väga väärtuslik. Lavassaare piirkond on tuntud ka oma turbakaevandamise ajaloo poolest, mille tõttu on paljud sealsed sood osaliselt kuivendatud ja kahjustatud.

Olid ajad, kus Kasari jõgi ja kõrvalharud kaevati sirgeteks eesmärgiga, et vesi kiiresti põllud vabastaks ning põllutöödega saaks rutem alustada. Selle kiire vee äravooluga kanduvad ka toitained kiiresti mere suunas.