Eesti pikim jõgi, 162-kilomeetrine Võhandu, on keskmisele eestlasele tuttav peamiselt tänu Võhandu maratonile, mis on toimunud juba neliteist korda ja kus on osalenud üle kuue tuhande vapra mehe ja naise. Paadimatkajale pakub elamusi võrratu Võhandu ürgorg arvukate kärestike ja oivaliste liivakaljudega. Loodussõpru rõõmustab kahtlemata ka teadmine, et jõgi on koduks mitmele kaitsealusele liigile, sealhulgas paksukojalisele jõekarbile ning põnevatele kaladele: hingile, võldasele ja vingerjale.
Lamminiidud on veekogude kaldal asuvad lagedad, üksikute puude ja põõsastega kooslused, kus leidub rohurindes ohtralt taimi. Botaanilise liigirikkuse tagab viljakas muld: nimelt uhuvad kevadised üleujutused kallastele hulganisti toitaineid. Lamminiite on varemalt palju kasutatud karjatamise ja heinategemise jaoks, kuid hoolduse puudumisel kasvavad need liigirikkad kooslused võssa ning kaob lamminiidule omane taimestik. Nõndaks tõttame talgugrupiga appi Süvahavva külla Põlvamaale, kus katsume jõudumööda ühelt lamminiidult võsa eemaldada.
Süvahavva küla tegi tuntuks teleekraanidel aastatel 2012-2014 jooksnud ja Indrek Hargla kirjutatud samanimeline seriaal, mis keskendus paranormaalsetele nähtustele. Telesarja sündmused keerlesid Süvahavva talu ümber, kus elavatel pidavat olema võimalus kohtuda siit ilmast lahkunute hingedega. Koht asunuks seega justkui nähtava ja nähtamatu maailma piiril.
Olgu lood kummitustega, kuidas on, aga Süvahavva küla asub ka reaalsuses kahe maailma piiril: nimelt paikneb küla kahel pool Võhandu sügavat sängi. Jõgi on siin aegade hämarusest saati loogeldes uuristanud kauneid liivapaljandeid: pilku püüavad Uku koobas, Sõjatare ja Kalmatu müürid ning Viira veskimüür. Vaatamist väärib ka eelmise sajandi algul rajatud Viia vesiveski hoone. Tööst vabadel hetkel püüame kõike seda ilu ka oma silmadega kaeda.